Sirbis juttu kultuuritehastest

Aparaaditehase loomenõukogu liige ja maastikuarhitekt Karin Bachmann arutlus kultuurtehaste teemadel viimases Sirbis.

Loomelinnakud on katselabor, kus lahendusi testida, et neid mujal paljundada. Vahendite nappus inspireerib loovalt lahendusi leidma.

Kultuuritehaste kujunemislugu on kõikjal laias laastus samasugune. Linnasüdames või muudes magusates piirkondades arengurõngasse jäänud tehaste aeg sai ümber: tootmine koliti mujale, paljud suleti, paindlikumad orienteerusid muutunud tingimustes ümber. Enamasti jäid tehasehooned siiski tühjaks ja neil tuli kannatada vandaalitsemise all.

Kuigi Tartu aparaaditehase ja Tallinna Telliskivi loomelinnaku areng on olnud sarnane, erineb nende ümbersünnilugu küllaltki palju. Telliskivi tehas osteti 2000ndetal kindla sooviga kujundada sellest moodne uute hoonetega kontori- ja elukompleks. Ootamatu majanduskriis lõikas plaanid läbi ning kuna omanikud pidid kiiresti ajutise lahenduse leidma, hakati ruume odavalt loomeinimestele üürima. Üle ootuste hästi käivitunud projekt lubas samadel investoritel Tartu aparaadi­tehast juba teadlikult kultuuritehaseks vormima asuda. Seetõttu on Tartus muutusi tehtud isegi julgemini, kuivõrd on kindel, et mudel toimib, pealegi on linnavalitsus ettevõtmist algusest peale tugevalt toetanud.

Kolmanda suurima tulijana hakkab Eestis ellu ärkama Tallinna Põhjala kummikutehas Koplis Bekkeri sadama taga (Narva Kreenholmi manufaktuur on esialgu veel väiksemas mahus kasutusel).

Tartu

Aparaaditehase eelkäija ehk kujunev kultuuritehas oli vana pärmivabrik Ülejõe linnaosas. Paraku oli selle seisukord nii halb, et näiteks tuletõrjenõuetega vastavusse viimine avalike ürituste korraldamiseks oleks tähendanud väga suuri summasid, mida võtta ei olnud. Pealegi tekkisid omanikel teistsugused arendusplaanid. Mõne aja pärast said kokku pärmivabriku eestvedaja ja aparaaditehase soetanud arendaja ning praegu on meil elavalt pulseeriv kultuuritehas. Esimese rentnikuna tööd alustanud trüki- ja paberimuuseum on nüüdseks kolinud lahedamatesse ruumidesse aparaaditehase naabri, Samelini jalatsitehase krundile. Samelin on juhi leidlikkuse ja paindlikkuse tõttu üks väheseid tootmisettevõtteid, mis arenevast piirkonnast kuhugi kolida ei kavatse. Kasutuseta ruumid üüritakse samuti kunstnikele ja moeloojatele välja. Peagi teeb uksed lahti noorele kunstile keskendatud galerii Art&Tonic. On näha, et kui muutustele vastu ei puigelda ja arenguga kaasa minnakse, õnnestub edukalt ühendada ka pealtnäha vastandlikud funktsioonid.

Aparaaditehase suurt mõju kogu linnaosale küll eeldati, kuid Tartu mastaabis see ikkagi üllatab. Tehas on asunud tartlase mentaalsel kaardil alati kesklinnast kättesaamatus kauguses. Kuna seal aastaid midagi ei toimunud, muutus ka kompleks nähtamatuks. Tegelikult on sinna Raekoja platsist jalgsi viisteist minutit minna, jalgrattaga seitse, kõige rohkem võtab aega autosõit. Kultuuritehase hoogne käimaminek on ühildanud kujuteldava distantsi reaalsusega ja piirkonnast räägitakse nüüd kui kesklinnast. Nii tehase kui ka sealsamas kõrval asuva Hektor Design Hosteli koosmõjul kasvas ka liikluskoormus. Suund on ennekõike ikkagi jalakäijasõbralik avalik ruum. Avalike parklateta esialgu ei saa, kuid neid laiendada linn ei plaani, pigem jääb parkimiskohti edaspidi vähemaks. Seega tulebki kogu piirkonnas end jalgsi, jalgratta ja ühissõidukiga liikumisele orienteerima.

Tallinn

Telliskivi loomelinnak on pikka aega olnud pealinna tulipunkt. Hipsterite keskusest on nüüdseks kujunenud igat sorti rahva kogunemiskoht. Keev ja mõnus linnaelu on käivitanud kogu piirkonna. Koplis ärkab tasapisi Põhjala tehas. Kuigi kahe tehase iseloom on kavandatud küllaltki iselaadselt (nt planeeritakse tulevikus Põhjalasse päris palju kortereid), on kahe nii vägeva keskuse Tallinna-suuruses linnas toimimine väljakutse. Tehased teevad küll juba praegu koostööd, nii et hea tahe on olemas.

Keskklassistumine, mille kultuuritehased oma piirkonnas esile kutsuvad, erineb vähemalt algfaasis miljööaladel toimunust. Kui seal vahetus vaesem elanikkond rikkama keskklassi vastu, siis aparaaditehase ümbruskonda on kolinud pigem tudengeid ja muud nooremat rahvast, kes naabruskonna kultuuritehast hindavad ning ajutiste ebamugavustega (festivalide ajal suletud tänavad, öine melu) meeleldi lepivad. Telliskivi ümbruskonnas on aga jõutud juba järgmisse arenguetappi: loomelinnaku käivitatud elu on piirkonda meelitanud ka n-ö tavaarendajad, kuigi kontorihooned, spordiklubid, hotellid jms asumi meelsusega hästi klappida ei pruugi. Linnaruumi, ka sotsiaalset ja emotsionaalset ruumi puudutavate ootuste pinnalt tekkida võivaid konflikte on ilmselt mõistlik lahendada sidusa väliruumi kaudu. Seda teed ongi mindud: nn uut ja vana Telliskivi osa hakkab siduma ühine väljak (Telliskivi 60, praegu parkla), mis peaks soosima vastastikku rikastavaid kontakte. Eri tüüpi inimeste sidumine linnaruumiga, mitte nende eraldamine ja eristamine ongi esimene õige samm eduka kooselu nimel.

Autoliiklust piiratakse ka Telliskivi loomelinnakus. Esialgu vastumeelt uuenduste ellukutsumiseks sobivadki sellised kohad kõige paremini, kuivõrd sinna on koondunud teadlikumad inimesed, kes usuvad muutuste vajalikkusse ja julgevad riskida (mh majanduslikult). Nii Telliskivi, Põhjala kui ka aparaaditehase omanikud on uuendusmeelsed ega pelga ise muutusi esile kutsuda.

Põhjala tehase puhul on keskklassistumisest veel vara rääkida, vähesed toimunud sündmused ja esimesed sisse kolinud loomesektori ettevõtted näitavad aga, et vajadus selliste pooltooreste ja võimalusi täis kohtade järele on olemas. Sel kevadel loodud kasvuhoone-peenramaa on enda ümber kasvatanud seltskonna, kellest saab ilmselt kogukonna alge. Ka Põhjala käivitab suuresti väheste tegijate energia ja entusiasm ning nende selja taga on siingi omanike toetus. Sellises arenguetapis ehitatakse kogukonnale tugev süda ning kui veab, kaasneb sellega ka ümbruskonna elanike osavõtt ning tugi. Tegevuse laienedes ja selle mahu kasvades on piirkonna elanike positiivne meelestatus ja meietunne ettevõtmise õnnestumise seisukohalt kriitilise tähtsusega.

Eesti

Kultuuritehaste mõju linnaruumile on suurel määral omanike-tegijate suunata. Passiivsed, sissepoole pööratud ja pigem kindlate sektorite teenindamisele keskendunud tehased (nt Rootsis), mis on kas suures osas või täielikult omavalitsuse ülalpidamisel, mõjutavad linnaruumi vähe. Kultuuritehas toimib siis, kui eestvedajaid innustab soov midagi muuta. Vahendite nappus ja kindla igakuise sissetuleku puudumine inspireerib loovaid lahendusi. Ainult omavalitsuste rahastatud asutused kipuvad mugavaks muutuma ja tänavatoidufestivalid, tiheda programmiga suved, põnevad väliruumilahendused, salakontserdid jms olemata jääma. Kuna Eestis on omavalitsused kultuuritehaste partnerid, mitte peamine sissetulekuallikas, pakuvad meie tehased suurt huvi ka välismaalastele.

Omavalitsused peaksid õppima kultuuritehaste ühiskondlikku aktiivsust ja mõju veel paremini ära kasutama, et koos ellu viia võib-olla ebapopulaarsed, kuid õiged ja perspektiivikad linnaruumiotsused. Kultuuritehased toimivad katselaborina, kus lahendusi testida, et neid mujal paljundada. Näiteks kavandatakse aparaaditehase eestvedamisel lähikonda taaskasutuskaubamaja. Avaliku ja erasektori koostöö avaliku ruumi ja väärtuste osas võikski tõukuda piirkondlikest magnetitest. Parimad ühiselu otsused sünnivad omavalitsuse poliitilise krediidi ja kultuuritehase sotsiaalse kapitali ühendamisel.

Artikli originaalallikas: https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/kultuuritehas-on-linna-arengu-suunamudija/

Tagasi