APTEH lugu #19: Taksomeeter
Omaaegse Aparaaditehase mehaanikatšehhi juhataja meenutuste kohaselt valmistati just siin majas kunagi viiekümnendail endise Nõukogude Liidu esimesed taksomeetrid. Ruumist kus neid omal ajal ajal kokku pandi, on säilinud üks haruldane ülesvõte (praegu tegutseb seal Tartu Kunstikooli õppeklass, asukohaga Kolme Tilli restorani kohal), paraku taksomeetrist endast meil pilti jagada pole. Seega saame muus osas tugineda ainult tehases aastakümneid töötanud Jaan Posti mälestustele:
„See näis meile uskumatu ja võimatu ettevõtmine, sest nendel aastatel polnud paljud inimesed sellist aparaati oma ihusilmaga veel näinudki. Ainult need, kes olid välismaale pääsenud ja seal taksoga sõitnud, teadsid öelda, et selline imevigur on olemas. Aga (tollane tehase peainsener) Gussev sai oma tahtmise, hakkasime tootma kastikujulisi taksomeetreid, igal käivitamiseks alumiiniumist hoob. Ministeeriumis satuti taksomeetrist suurde vaimustusse ja nende tootmine tõi meie tehasesse palju raha. Seda hakkas meile sõna otseses mõttes lausa voolama, me suplesime rahas. Aga nagu praegu, nii olid ka tolle aja taksojuhid nutikad mehed. Nad avastasid, et kui taksomeetri hooba puust haamriga veidi koputada, võib esile manada mitmesuguseid numbreid. Paljudest taksojuhtidest said nüüd tõelised virtuoosid, kes klienti teenidades võlusid taksomeetrist välja just sellise summa, mida nad näha soovisid. Seega vajas seade täiustamist ja tehase noored ratsionaliseerijad esitasid rohkelt taksomeetri uusi mehaanilisi ja elektroonilisi variante. Seda tegevust ergutati päris kopsakate summadega. Tehase sümpaatia võitis elektrooniline mõõtur, mille elektroodid paigutati istmete alla. Kui taksosse istus klient, lülitus taksomeeter tööle, mõõtis täpselt ära läbitud maa pikkuse ning näitas kopika täpsusega maksmisele kuuluva summa. Neid taksomeetreid katsetati Leningradis. Kõik taksod aga, kuhu uus aparaat paigutati, läksid “miskipärast” põlema… Taksojuhid polnud sellise taksomeetri kasutamiseks veel valmis”.